Tartumaa vägevad

Tartus peeti 14. detsembril järjekorras juba 11. välkturniiri. Sellest tugevamat sarja ei ole Eestis tükil ajal nähtud. Pärast Karmeni pikka moosimist olen ka mina sealt viis korda suutnud (loe: viitsinud) osa võtta.

11. osavõistluse tabel

Kuna välgul ei ole malega mitte mingit pistmist (vähemalt on nii öelnud üks Kreeka kohtunik pärast Euroopa välkmale meistrivõistlusi), siis sellest ka ei räägi. Pealegi mängitakse seal nii kiiresti, et ma ei saa küll mitte midagi aru, mis laual toimub.

Viimaselt sarjavõistluselt meenub, et keegi Toomas Lott mängis ühe kabetajast Kuuse elegantselt ja veenvalt üle. Mingil hetkel läks suureks narrimiseks (mmmmh, karta on, et eestvedamises tuleb süüdistada vist mind) ja saalist ennustati, et see mäng lõppeb veel kabetaja võiduga (mis moodi küll, seda ei suutnud keegi muidugi seletada). Kui juba kord on midagi ennustatud, siis teatavasti lähevad ennustused alati täide ... nii ka juhtus, et see kabetaja hirnus ennast herneks pärast punkti tasku panemist ... seisus, kus isegi Kasparov oleks isiklikult alla andnud ükskõik kelle vastu. Ilmselt päästis see, et tüüpilise kabetajana ei osanud ta maleseisu üldse hinnata.

Turniiril osalemisega kaasneb muidugi ka karistus, seda siis pikkade moraaliloegute näol. Üks näide sellisest apistli lugemisest:

"Nüüd emotsionaalsemast poolest. Male osa on ka malekultuur, olete nõus? Ehk teisisõnu, küsimus malest on küsimus kultuurist. Meie kooskäimise põhjused ei ole vaid mänguoskuse parandamine, võistlussituatsioonis hakkamasaamine, reali- seerimise parandamine, mõõduvõtmine ja enese oskuste objektiivne hindamine. Tähtis on ka see, millise arengu teeb maletaja isiksusena läbi, mis aga kollektiivselt peegeldab üleüldist suhtumist alasse, piirkonda või teatud maletajate ringkonda. Eks igaüks teab ise, kui kultuurne ja austatud ta mängijana olla tahab ja mis hinnaga, kuid kui suhtumine hakkaks paranema kasvõi ühes ringkonnas, oleks see teene malele ja üldisele maletaja profiilile." 

Selliseid jutte peame siis taluma pärast või oli see nüüd enne turniiri toimumist. Igatahes, mina kuulan (loen) seda umbes nii, nagu see vahva hall-kärbsenäpp üleval pildil. Meile kehtestati viimane kord järgmised reeglid (et te lugedes magama ei jääks, siis ma lühendasin teksti ja võib-olla tegin ka mõne trükivea):

1. "Puutus- ei käi" põhimõte.
2. Aja allatagumine surnud seisus.
3. Aja allatagumine täiesti läbi seisus.
4. Käikude sooritamise stiil. Agressiivne nuppude tõstmine ja kella hooga löömine.                
5. Eakamate vastaste aja alla tagumine seisus, kus vastane omab olulist paremust (see reegel sai kollektiivi ühise heakskiidu).
6. Nuppude tõstmine ruudule "jääb kuhu juhtub".      

7. Nuppude kohendamine oma ajast on ajaraiskamine.

Karmen: "Aga meil, Tartus, mängitakse malet kultuurselt!"
Mina: "Tartus on kulturism alati kõrgel tasemel olnud ... ".

Järgmine nädal toimub siis viimane selle aasta osavõistlus ja selgub absoluutklassi Tartumaa vägev. Mulle on küll selgusetuks jäänud, et kas seal turniiril peale saarlaste ja mulkide ka tartlasi on.